Õigus Elule! Inimesega pole midagi korrast ära!

Elu, mis annab lapsele armastuse näha maailma tingimusteta, puhtas tunnetuses, on täpselt sama tema sündimise päeval kui kümneid aastaid hiljem. Elu on sama, elu ise on neutraalne, muutusi toob ellu inimene oma arusaamaga elust, ehk millise varju läbi või nurga alt ta elu näeb. Ja seda varju me kõik ühel või teisel viisil iga ajahetk eemaldame. Me ise oleme üksteisele selle varju eemaldamise vahendiks. On ütlus, et kõik elab kõiges ja see peab paika. Meie negatiivsed mõtted on nagu loor, hirm on loor, mis hoiab inimest paigal ja põhjustab võitlust, kuid võitlus põhjustab valu ja valu põhjustab teadvustamatust… nii see ring muudkui käib. Kuna me oleme enamasti nii väljapoole suunatud ja kogu meie tähelepanu on “väljas toimuvale”, ei teadvusta me seda endale, kuidas üksteisele mõjume. Inimesed tahavad olla paremad või muuta teisi paremaks ja paljud religioossed süsteemid ongi loodud eeldusel, et inimeste ja eluga on midagi korrast ära. See pole nii. Me juba oleme piisavalt head, et kuuluda või pääseda kuhugi mõnda müstilisse seisundisse. Meie enda loodud hirmud, sõnumid ühiskonnast võimendavad meie ebakindlust, et me pole piisavalt head. Ja nii me tekitame aina suuremat eraldatust enda terviklikkusest, mis takistab meil näha tegelikkust, nagu see on.

 Kuid mis see tegelikkus on? Mis tegelikkus minu jaoks on? Tegelikkus on minu terviklikkuse tajumine, kus puudub hinnang, et miski on õige või vale. Kõik lihtsalt on ja mina ei anna sellele oma ego abil hinnanguid. Kui Sa tajud, et algse Terviku järgi on kõik inimesed pühad ja omavad võrdselt õigust elada oma elu enda parima äranägemise järgi, kaotab õige või vale oma tähenduse. Just nii ma inimest tajun, tema hetke tões, tema vaba valiku alusel, valida kogemus, mis talle teda ennast kõige paremini peegeldab. Me oleme tulnud kogema ja tunnetama. Ainuke kurjus maailmas on see, kui me usume et see kurjus on olemas. Ma ei usu et miski saab vale olla ja see kehtib igasugu aja ja olukorra kohta. Kui ma keelan endal erinevaid tundeid tunda, kogeda, muudan ma selle kogemuse allasurumise kaudu alateadlikuks. Kui me õpime aga kogemust teadlikult kasutama nii nagu see on, on see meile tohutu toetus. Kui lõpetame manipuleerimise reaalsusega (et iseenda käest pääseda), tekib meile ühtäkki suur energiaressurss ja kergus. See ongi ülesärkamine. Valgustatus pole midagi muud kui teadvustamatuse teadvustamine. Kui inimene on pühas suhtes eelkõige iseendaga, hakkab ta nägema oma osa süsteemis ja seda, mis on päris reaalsus ja ma saan valida teadlikult, kas ma loon süsteemi energias või loon algse loomise jõust minus eneses. Jõul ja jõul on vahe. Paljud inimesed on süsteemi lõksus, alludes madalamatele programmidele, identifitseerides end süsteemi osana. Kuid siiski ühel päeval koputab Armastus, Sinu enda pühadus Sulle õlale, nagu oleks ta oodanud terve igaviku, kuni Sa selle “üles leiad” ja kui Sa selle “leiad”, vaatad tagasi kõigile ummikteedele ning mõistad, et kõik see pidi juhtuma, et jõuda siia, selle hetkeni!

Elu on nauding ja meid on palju ning me kogeme asju vastavalt oma panustatud energiale, igaüks oma vibratsioonis. Ja see teebki elu ilusaks. Kui Su sõber räägib Sulle rumalusi, võib ta olla Su meelest veidi arutu aga tal on siiski õigus. Igavus, viha, ärevus ja kurbus ei ole isiklikud. Kõik mis tuleb ja läheb, ei ole tema. Sa ei ütle talle, et ta on rumal, sest tal vajab korrigeerimist teine tasand, sest tema vead on lihtsalt teisel tasandil. Tal on ikkagi õigus, sest ta on Püha, ta on Tervik ja Armastus nagu Sinagi!