Vaatleja!

Loo midagi nendest elementidest mis su elus juba olemas on, mitte sellest, mis võiks olla, või mis oleks võinud olla.

Ära lase end ahvatleda sellel, mis tundub olevat valesti Sinu või maailmaga. Ma tean, et see on tore jutt paberil ja tegudes mitte nii lihtne. Kuid vahel on tõesti vaja lihtsalt lahti anda sellest, kuidas Sinu meelest asjad või olukorrad peaksid olema, et oleksid avatud ka sellele osale elus, mis Sinu jaoks veel tundmata tundub. Tõsi on see, et me ei tunne end kunagi piisavalt, et määratleda alati see “parim” enda jaoks. Ei tunne enda võimekust ja täit potentsiaali. Selleks on hea aegajalt tõmmata see joon alla oma tempos ja oma sisemisest vastupanust loobuda. Kuidas see käib, mis see lahti laskmine on?

Lihtsalt olla ja tunnetada, enda jaoks aeg maha võtta, lasta lahti kõigest, millest nii kramplikult kinni hoiame, oma hinnangutest ja veendumustest, teiste arvamustest, võrdlemistest, ühiskonna pilti sobimisest, kuidas kõik olema peab, mida meilt oodatakse ja mida ise tähtsustanud oleme. Need uskumused pole Sina, Sa oled end vaid samastanud nendega. Mõned kuud tagasi nägin öösel huvitavat nägemust. Ärkasin ja nägin kahte ennast. Seda keha kes lamas, meelt mis segaseid mõtteid genereeris ja teist olevust, kes vaatleja oli. Ma nägin ja tundsin ennast läbi selle keha kui ka läbi vaatleja. Kui ma vaatlejasse sisenesin, tundsin suurt rahu, ma olin ainult puhas teadvus, ilma igasugu mõtteta, puhas ja vaikne, nii kerge, täiuslikus rahuseisundis. Mõistsin taas, et ma pole mu mõtted ja keha ja ma saan valida puhta olemise viisi ja luua sellest teadvusest. Olin peale seda kogemust nii kerge ja vabanesid energiablokeeringud. Vabanes see, millest olin kramplikult kinni hoidnud. Tõsi on see, et see millest me kinni hoiame, selle kaotame ja see mille vabastame, selle saame. See vaatleja, teadlik ja tark mina, on meiega. See seisund on alati käepärast ja meie valida. Kuid selleks on vaja peatuda ja end taandada.

Meis ei saa tekkida seda sisemist tunnetust, rahust rääkimata, kui kõike oma ratsionaalses meeles alatasa kaalume ja ketrame. Hiljuti ühel vestlusel sõbraga, pakkus ta välja, et see vabaks andmine on nagu neutraalse oleku periood. Ja ei saaks paremini öelda. Seda ongi vahel vaja, seda neutraali, enda hinnangutest loobumist, olla vaatleja, mitte midagi oodata, lihtsalt olla ilma süütundeta, kukkuda sinna nulli ja vaadata mis seepeale üles kerkima hakkab sinu seest. See on nagu vana naha maha ajamine, et uus nahk saaks nähtavale tulla. Et luua uuesti puhtalt lehelt, ilma hirmu ja ego mõjutusteta, see nõuab enese taandamist ja usaldamist.

See olek tundub algul tõesti väga võõras ja hirmutav, sest inimesele kes kiiruserattalt maha astub ja niimoodi “passima” jääb, tekib mõttetuse tunne, ta on harjunud midagi kogu aeg tegema, kellegi jaoks olemas olema ja isegi kui see puhkusehetk vahel saabub, täidab ta selle meelsasti uue kohustusega. Ta on nii harjunud ega mõtle, et elu võiks ka teisiti toimida. Rahus!

Aga elu pole midagi sellist, mida nii kangesti elama peame, oma kangusest, või kellegi ütlusest, kuidas elu elama peab. Väsimus ja tüdimus tekib sellest, kui hakkame eluvoole vastu võitlema. Enamasti kuuleb sellise inimese jutus palju väljendit: ” ma pean…” pean tegema seda, pean olema see, pean jõudma veel sinna, tulevikus peab olema see, homme pean veel..jne.. Aga Sinu keha peab kogu selle pingega hakkama saama. See tavaliselt jäetakse tähelepanuta.

Eluvoog peab elama läbi meie, loomulikult. Kiirustamine pole midagi sellist mis inimesega lihtsalt juhtub, need on meie enda valikud ja me saame seda muuta. Kahjuks juhtub see kukkumine liiga hilja ja mitte vabatahtlikult inimese enda soovil. Kui väsimus ja ülepinge on oma töö teinud, ei jää kehalistest sümptomitest puudu, mis kõik ilmnevad. Ja igaüks meist arvab, et minuga seda ei juhtu. Tegelikult on enda sisemine võitlus just paigalseis, mitte liikumine. Kui võitled, siis sõdid. Kellega? Elu endaga, kuid kannatajaks jääd Sina ja elu süüdistada pole mõtet. Oma töös olen sageli pealtvaataja, kuidas inimene põletab oma “küünalt” mõlemast otsast. Sest hirm enese sisemusse piiluda on halvanud inimese tunnetuse elust ja lihtsam on uus mask ette panna kui peatuda. Miks mina pealtvaataja olen? Seetõttu et minu hääl jääb vahel kurtidele kõrvadele ja mõnel on seda kukkumist vaja, et jõuda taas endasse. Meenub klient, kes ütles väga ausalt ja otse, ma ei taha enda sisse vaadata, on valus nende asjadega tegeleda ja ma ei taha. Kuigi ta otsis rahu, valis ta väga kitsa raamistiku, kus orienteeruda. Jah, paljudele jääb see ilusaks jutuks ainult paberil ja tõeks muutub see alles läbi enda isikliku kogemuse. Kuid olukorrad tuleb lahendada seestpoolt, teist võimalust ei ole ja see on ka lihtsam tee.

Sinu tõeline mina ei vaja tunnustust, heakskiitu ja tähelepanu, sest ta juba on tervik. See vaalteja Sinus on tervik. Tähelepanu vajadusest saab siinkohal ka mõõdupuu enda mineviku haavade tervendamisel, oma eheda mina avastamisel. Kui Sa oled tervik, kas vajad Sa midagi väljaspoolt, mida Sa juba ei ole? Kui iseend aktsepteerinud oled, kas ootad siis veel tunnustust. Kõik on juba nii nagu olema peab ja see ei annaks midagi juurde sellele kes Sa oled. Sinu hing on puhas ja laitmatu ja luua siis iseenda puhtast loomisjõust, mida ei kanna enam hirm, minevik, või teiste arvamus, on väga vabastav. Abiks tuleb siin teadmine, et Sa oled alati palju enamat, kui ainult see, mida endast arvad. Alati!

Täna hommikul puudutasid mind näitleja Jim Carrey sõnad.

“Elu on ilus, eriti kui ma sellest puudun. Ärge saage valesti aru, Jim Carrey on suurepärane tegelane ja mul vedas, et sain osa, aga ma ei mõtle sellest enam endana. Olin varem mees, kes koges maailma ja nüüd tunnen, et maailm ja universum kogevad meest. Nii et siin on olnud selline vahetus."

“See rahu, mida me taga ajame, asub väljaspool isiksust, väljaspool teiste ettekujutust, väljaspool leiutist ja maskeeringut, isegi väljaspool pingutust. Võid liituda mänguga, võidelda sõdades, mängida vormiga palju tahad, kuid tõelise rahu leidmiseks tuleb lasta soomusel langeda. Ärge laske millelgi seista valguse teel, mis kumab läbi selle vormi. Risk, et sind nähakse kogu oma hiilguses.“

“Sul on kunagi ainult kaks valikut- armastus või hirm. Vali armastus ja ära lase hirmul end oma mängulise südame vastu pöörata”

Jim Carrey