Kuidas ma hoidsin end teiste tujude objektiks.

Oma valemina hoidmine, kartes teistele haiget teha, hoiab sind lõksus! Pidev mõtlemine, analüüsimine, kuidas see sobib, ehk oleks pidanud ütlema nii või naa. Mida keegi mõtleb, kas ma ikka sobitun jne… Kokkuvõtvalt, oled ennast seadnud teiste tujude objektiks.

Kui palju seda meie ümber on. Kui palju ma seda endas ära tabasin.

Hingedele on sellised meie väikesed egomängud naljakad, sest need on nii tühised ja nad ei mõista neid. Sina mõtiskled ja analüüsid oma peas mingit suhtlust või olukorda, selle asemel et valida enda jumalikkus.

Kui sa hoiad tagasi seda, kes sa oled, mattub see sinu kehasse. Ja haiguseid maailmas jagub, mil viisil keha seda näitama hakkab.

Kui sa ei väljenda 100 protsenti end endana, siis lood ka ise selle vana mineviku pealt uut. Ehk et, see minevik ilmutab end uuesti sinu kohalolu puudumise tõttu. Selle hetke tõttu, kus valisid kellegi teise meelerahu, enda rahu asemel.

Aga sinu looming on igal hetkel sinu teadvuse läbimäng. Sinu teadvuse kvaliteet sõna otseses mõttes kujundab sinu tulevikku. See “Ei” ütlemine on väga tihti julgus valida iseeennast. Olen märganud, kuidas armastamine nõuab teinekord julgust. Iseenda ehedusele truuks jäämine on julgus. Kuid see, mida elu sulle selle eest näitab, on kingitus.

Truudus oma vaadetele on juba kõik, mis vaja on. Selline sinu unikaalne hingesära hoiab sind vastuvõtlikkuna ükskõik mis ajal ja kohas.

Endalt süü otsimine peab lõppema, enda kohandamine samuti. Ära pööra nii suurt tähelepanu oma mõtetele, vaid vaata rohkem, kuidas sa end tunned, ja väljenda rõõmu läbi avatud südame. See nagu tundub liiga lihtne, et kõike ilu ja headust oma elus kogeda, kuid vaid sellises kerguses ja lõõgastuses elu avanebki. Eluenergiat tuleb kogeda austusega ja õrnusega. Kõike, mida endale jõuga peale surud, teeb sind nõrgaks.

Elu liigub ja teie vibratsioon muutub vastavalt teie tajule elust. Eluenergiat kehas kogeme igaüks erinevalt. See võib tekitada põrkeid, kuid sellegipoolest on mõlemal õigus, sest hingesuurus saab avalduda vaid vastavalt teie teadlikkusele elust.

Olen lõpetanud selle pideva eneseanalüüsi, kas ikka on piisav nii või naa. Ma küsin vaid endalt: kuidas käitub mitteohver?

Elu ei püsi koos tänu meie identiteedi struktuurile. Elu lihtsalt on ja meie hingedele on see suurepärane võimalus kogeda enda jumalikkust. Milleks esitada päevast päeva sadu küsimusi enda piiratud meelest, kui meil on kogu jumalikkus, milles end väljendada. Milleks jooksutada kokku oma närvisüsteem. Miks me seda teeme?

Vastus peitub meie uskumuste süsteemis, mis sisaldab sellist musrtit, et juskui ennast esikohale tuues, ei ole ma piisavalt hea ja alandlik. Kui vaatad tagasiulatuvalt oma esivanemate elu ja sealt kaugemale, siis mõistad, kuidas oleme sellest läbi imbunud. Kuid esita endale küsimus: kui Jumal lõi inimese oma näo järgi, siis miks inimesel on vaja selles veel kahelda ja seda nägu moonutada küll ühte ja teistpidi. Sinu jumalikkuses on kõik täius ja ka ebatäius, sest elades maal duaalsuses, on meie vead ja eksimused sellesse täiusesse sisse kirjutatud. Seetõttu on pidev kahtlemine väga mõttetu ja kehale kurnav. Haiguste tekitajat ei ole vaja kusagilt mujalt otsida, kui meie haigest meelest.

Ole enda vastu leebe, ole oma eksimustes enda vastu leebe. Sinu hing mõistab sinu küsimusi ja kahtlusi, mille tõttu avaldab ta end tuhandel viisil, et kogeda elu ennast selle külluses ja lõpmatuses.