Kui sul on midagi öelda, on vaikimine vale. -Jordan Peterson-

…Välja ütlemata sõnad, see mida siis enda sees tunned, kui sul on ainult teise puudutus ja pilk, kuidas see jutustab sinu sees.

 Kui sageli me surume endas maha imelisi emotsioone, kuulates ainult oma ratsionaalse meele häält oma mõistuses. Kui palju me tegelikult oma partnerile avaneme? Kas meis on alasti julgus väljendada armastust või teeme seda ainult teatud tingimustel, ajendatuna kasusaamisest või hirmust hüljatuse ees, hirmust näida tobe, mis kõik tuleb ebapiisavustundest meis eneses. Kui meis on ebapiisavus, väljendame end alati häbelikult ja poolikult, sest seni kuni me ise ei ole end tervikuna aktsepteerinud, ei suuda me seda terviklikkust ka vastu võtta ega jagada. Seni kuni me ei mõista armastuse olemust, on partnerlus meie jaoks mäng kasusaamise eesmärgil. Mina temale, tema minule. Enamus inimeste jaoks tähendab armastus, “sa võiks teha nagu mulle meeldib.” Aga armastus tähendab, “sa võid teha mis sulle meeldib ja ma armastan sind.“

Me võime külvata tõesti mida iganes soovime oma mõtete ja tegudega aga lõikama hakkame alati seda mida külvame, teisiti ei ole võimalik. Lahti laskmine nõuab jah suurt julgust, kuid alistumine on sügav tarkus eluvoolule pigem järele anda kui sellele vastu seista. Väldi pettumusi ja võta inimesi sellisena, nagu nad on, mitte sellisena nagu sa soovid et nad oleksid. Kergus, millega elu sind siis kannab, on hindamatu. Ära vaata ajale tagasi mõttega, oh oleks see vaid olnud tookord nii, küll ma siis oleksin teinud seda ja teist. See on mõttetu energiakulu ning aeg, mida sa endalt röövida võid. Need kogemused teevad sinust selle, kes sa oled, hetked mida oled kogenud, head ja halvad, paremad ja halvemad, põhjast kuni tippu, neil kõigil on oma koht ajas, tervendamises, edasiliikumisel, ülesehitamisel, nii koos kui ka üksi.

 …Istusin aias toolil ja ammutasin päikeselt energiat, teadlikult ja taotlusega. Lasin end täita päikese väega ja kui uuesti silmad avasin, oli valgus minu ümber muutunud. Sisemuses tundsin suuremat avarust, tundsin et olen uuesti rohkem kohal selles hetkes. Tulin tagasi iseendasse, nägin uuesti oma aia ilu, õide puhkenud hüatsinte, kase hiirekõrvus lehti ja kollaseid tulbinuppe, mis kõik veel hommikul märkamatuks jäi. Teate ju küll hetki, kus vaatate aga midagi ei näe. See on siis kui ise kohal ei ole. Viimaste nädalate sündmused andsid energias tunda ja sellel hetkel tahtsin olla kohal, hetk korraga, päev korraga, selle hetke tões. Tõsi on see, et ükskõik mis hetk meil on, oleme me selle ise ju valinud. Aktsepteeri, et oled selle valinud. Ka selle, kus tunned ebamugavust või valu. Sa valid iga hetke järkjärgult, sammhaaval, iga hetk teed otsuse ja valiku oma meeles või südames ja kood oma elumustrit. Nii sünnib loomine, vastavalt oma teadlikkusele oma mõtetest ja sinu jõust ning usust neisse. Seega, ega järgnev hetk ei ole kunagi olulisem, kui see mis on sul praegu.

 Ma ei pelga muutusi, sest nii kuidas tunnen valu või kukkumist, tunnen ka tõusmise tugevust ja suured muutused mida kogeme, paljastavad tõesti meie piiramatu potentsiaali. Olen tänulik!

…Ma istusin oma aias ja mõtlesin, et inimesi saab tunda selle järgi, kui vaba oled sa ise hinnangutest inimeste kohta. Mõistsin et inimene võib unustada, mida keegi ütles või tegi aga ta ei unusta kunagi, kuidas sa teda end tundma panid. Mõtlesin, kui ma väljendan armastust , mis on vaba ootusest, südamevalust, häbist ja tingimustest, siis just sellisena saan ma kogeda seda ka enda sees.

 Ma õppisin et armastus on kõige õrnem aga ka kõige vastupidavam kõigist inimlikest omadustest. Ma õppisin et mul on veel palju õppida…