Kui ma muudan oma elu paremaks ajendatuna hirmust, on minu lähtekohaks siis vabadus? Ehk mida ma õppisin aastal 2023

Kes elab sel kombel, et on täielikult aus praeguses hetkes?

Jaa, lihtne on selle mõttest ja kasutegurist aru saada kuid tõde on see, et see nõuab tõepoolest tõsist enesejälgimist, näha seda hirmu, mis tekitab vajaduse põgeneda oma tunnete eest, selle asemel et neid tundeid endas tunnistada, ka seda vastuseisu mis neile tunnetele tekib. Olla selle hetke tões! Kes mind veidi lähemalt tunneb, teab et janunen tunda inimeseks olemise sügavust. Kuid ühel hetkel mõistsin, et ka siin peitub lõks, sest tundsin et ma pean olema teadlikum, pean olema parem, täiuslikum, pettumuse kogemine on vale, tasakaalu tunda on õige jne jne.. Kuid senikaua, kui me “peame” neid kõiki asju tegema, juhib seda samuti hirm, et me seda ei ole. Järjekordne uskumus, et ma pole piisav.

Me oleme kõik tähele pannud, et mida rohkem me pingutame, seda suuremat vastupanu kogeme ja seda raskemaks see muutub. Kui ma “pean” olema oma tunnetega, on see vaid järjekordne pealesurutud reegel, mille taga on hinnang. Hakkasin samastuma oma hinnangutega. Ka mitteteadlikult hinnanguid andes, sildistame teise või enda elu valeks või õigeks. Kuid elu lihtsalt on, selle inimese hetke tões, kas siis teadlikult või mitteteadlikult ja mõlemal puhul on tal õigus. Õigus olla oma tões. Keegi ei pea olema piisavalt hea. Me juba oleme seda ja lõppev aasta tõi mulle mitmeidki olukordi, et seda tundmist oma ellu integreerida. Mõnda kogemust kogesin teadlikult, tundes vabastavat rõõmujoovastust selle äratundmisest, teist tuli lihtsalt aktsepteerida, et mõista hiljem usalduse sügavamat tähendust, anda vabaks ootused kellegi või iseenda suhtes, kuidas me käituma peaksime.

Ma mõistsin sellel aastal enda suurust, läbi enda haavatavuse, olla olukorras selle hetke tõega. Ma kogesin aktsepteerimise vabastavat jõudu, andes vabaks inimese vaba tahte, olla tema hetke tões ja seda pühaks pidada. Kõik lihtsalt on ja inimeste kogemused on nende uskumustel põhinevate otsuste ja mõtete tagajärg. Ma mõistsin samuti, et tunded, mida mulle tunda ei meeldinud said mulle kõige olulisemaks teejuhiks ja plaasterdamise asemel sai lõplikult terveks ravitud nii mõnigi sügavam haav. Seetõttu olen nii tänulik neile uutele tutvustele, kes seda haava minus mulle näitasid.

Täna juhtusin facebookis lugema artiklit praeguse pööripäeva väekusest ja soovitustest mõelda, mida uuest aastast oodata ja soovida. Ma esitasin selle küsimuse endale täna hommikul kuid sain väga lühikese vastuse: “Olla juhatatud läbi armastuse ja kohalolu, see on ainus mida Sa vajad.”

Sõbrad head, rõõmsaid pühi teile ja rõõmuküllast uut aastat 2024!