Et valida meelerahu, tuleb valida iseend! Teist teed ei ole.

Hiljuti kõnetas mind suhtenõustaja ja kirjaniku Tiina Tiituse artikkel, mineviku kohvri kaasas tassimisest, mille oleme saanud päranduseks oma vanematelt. See kohver sisaldab palju põlvkondi ja ulatub kaugesse minevikku.

“Naised ei õpetanud tüdrukutele, kuidas armastada meest ja mehed ei õpetanud poistele, kuidas armastada naist. Pole ka õpetatud, kuidas armastada iseennast. Nii sisaldab see kohver ka väga paljude Sinu sugupuu esivanemate hirme, allasurutust, traumasi ja valu jne..

Ja kas me peame seda kohvrit kaasas tassima..?“ 

Miks me seda nii varmalt enda järgi lohistame. Me tahame seda maailma veel kinni hoida, sest kardame seda muutust, sest nõustudes muutusega, nõustume selle kohvri tagurpidi puistama ja kõigele vanale prahile(haavale) otsa vaatama. Kuid haav ongi see koht, kust valgus meisse siseneb. Ja üritades muuta midagi välist, ilma sisemisele reageeringule tähelepanu pööramata, teeme asjad ainult hullemaks.

“Energia kas kannab või mitte”, sellest on saanud aastatega minu lemmiklause. Energia ei kanna, tuginedes välisele ja peites sisemise. Energia ei kanna, kui teeme end väiksemaks, selleks et teistele meeldida või olla aktsepteeritud kellegi silmis. Energia ei kanna, kui oma mineviku sidemetega ei lepi ja iseennast ei vali. Mis veelgi, see energia määrab ära ka Sinu resonantsi inimestega. Millised on Sinu suhted, on hea peegeldus Sinust enesest.

Selle aasta algusest tunnen eriliselt seda soovi endas kerkimas, elada oma elu nii nagu minu süda tunneb.

Järgneda veel enam oma rõõmule, ega kahanda end teiste pilkude või arvamuste arvelt. Millest ma veel kinni olen hoidnud, et teha muutus? Positsioon, kellegi loodud arvamus minust. Keegi ütles, et elu peab just selline olema, et see ongi kõik, kogu nauding ja rõõm.. Kui ma mahutan kogu naudingu mõiste oma piiritletud mõttestruktuuri, kahandan ma kõvasti oma väikeste illusioonidega elu ja selle võimalusi mulle. Tulemuseks olen lõksus lakkamatute sundmõtete voogudes, et universum laguneb minu jaoks laiali, kui ma sellest kümne küünega kinni ei hoia.

Kinni hoides ja kontrollides kõike, me kaotame võime tajuda kõige olemasoleva omavahelist seotust, sest püüame seletada elu mõistet oma piiritletud ratsionaalse meelega ja arvame oma egos, et see ongi kõik. Kontrolli omades ei suuda inimene tunda ka rõõmu, sest ta on liiga hõivatud hirmus, mida teised temast arvavad, mitte mingi hinna eest lasta näha enda nõrkust, sest selle tulemusel pöörduks ümber teiste hinnang temast, mille ülesehitamisega on ju aastaid vaeva nähtud. Ei saa tunda rõõmu, kui Sinu elu sõltub teiste määratlustega Sinust.

Kontrolli ära andes võime tunda end küll haavatavana, kuid energia mis sellest siis vabaneb, on hindamatu. Olen tähele pannud, mida rohkem olen hinnanguvabam, mida rohkem lasen elul juhtuda, seda suurem on vabadus luua armastuse energias. Mida rohkem näen võimalusi loomiseks, seda rohkem viib elu mind kokku huvitavate inimestega.

Ma ei püüa endale kõike selgitada, ja kui lasin vabaks oma “kohvri” ning hakkasin päriselt elama oma elu, hakkasin ka päriselt hingama sisse rõõmu elust enesest, minu ümber ja minu sees.

Kui ma annan vabaks kontrolli, lasen elul olla selline minuga, nagu see on loodud minu jaoks, sest nii olen võimeline ära tundma oma Mina, selliselt nagu mind loodi. Küsimus pole selles, kui palju armastust kunagi saamata jäi, vaid kui palju armastust me ise jagada saame täna.. Selles pole kaotust. Selles toimub taju tervenemine, sest Sa lõpetad sisemise vastupanu sellele, mis Su ellu tahab tulla.

Et valida meelerahu, tuleb valida iseend. Teist teed ei ole.