Enesehinnang ja Sisemine Puhtus

 Sinu enesehinnang annab sulle signaali, mida sa ligi tõmbad. Sinu väärtused annavad iseloomu sellele, kuidas teised sind kohtlevad ja milliseks kujunevad sinu suhted.

Enamus kogemused on seotud sellega, kuidas me ise end tunneme. Samuti igaüks meie elus peegeldab meie enesehinnangut ja tähelepanelik vaatleja nopib igast jutustusest väärtuslikku infot suhtest iseendaga. Olen mõistnud, et oluline pole niivõrd see, kuidas ma ühe või teise ülesandega oma elus hakkama saan, vaid see, milline on minu suhe endaga. Sa võid lugeda tarka raamatut, kuulata sadu podcaste, kus räägitakse positiivsest mõtlemisest ja jaatuste kasutamisest, ent see töö on palju enamat. See nõuab oma kaitsemüüride järkjärgulist lammutamist, mis nõuab suurt julgust ja ausust ennast põhjalikult vaadelda. Kus ma olen, kes ma olen ja kuhu ma teel olen, on need küsimused, mida endalt aegajalt küsida võiks.

Ma kukun aegajalt teatud tühja kohta. Seda juhtub viimasel ajal päris sageli. Ma ei oska seda kunagi ennustada, millal või kus see juhtub, kuid saan aru, et sel hetkel toimub nagu tagasitulek koju, kohale jõudmine sinna, kes ma kogu aeg olnud olen ja millest on täiesti piisav. Tunnen et olen nii tervik ja täiuslik, et see liigutab mind pisarateni. Ma olen teadlikult hakanud jälgima, kuidas ma sinna kukun, mis toimub sellel hetkel minu meeles, või kehas. Ja teate, mitte midagi ei toimu. Mõistan, et see ongi selle kukkumise eeliseks, et minus midagi ei toimu, lasen enda ehitatud asjad ja mõtted maha kukkuda ning loobun absoluutselt kõigest. See on üks omamoodi kummaline olek, ma nagu ei olegi keegi aga see on kõige suurem kohalolek ja elutunnetus üldse. Sest alles siis jõuab minuni Elu, selle suurus ja küllus, kui ma ise enam midagi ei ole.

Alles siis näen ma oma suurust selles. Kergus. On tekkinud õhustik, mis ütleb, et kõik juba on ja sinu mõtte või vaeva nägemine ei lisa siia küll midagi. Nagu koht, kus sa ei saa midagi võita ega kaotada. On armastus, mis ei ole seotud tingimustega, ega sõltu minu käitumisest. Selles tundes mõistan, et ma ei pea midagi välja teenima, ma ei pea üldse midagi tegema.

Teisiti ma seda kirjeldada ei oska.

Friedrich Nietzsche ütles selle kohta tabavalt: “ Et saada selleks, kes sa oled, ei tohi sul olla aimu sellest, mis sa oled”

Minuni jõuab sellel hetkel teadmine, kes ma olen. Ja seda tänu sellele, et ma ei hooli ega tea, mis ma olen.

  Enda armastamine, hoolimine endast, oma energia austamine ja hoidmine muudab seda, kuidas universum (elu) sulle reageerib. Mis on sinu vajadused, mida sa kohe selle jaoks teha saad, et end hästi ja rahulolevana tunda. Ehk on aeg, kus enda pingutused kõik korraks jätta ja “kukkuda” sellesse tühjusesse, et ära tunda enda olek ja arusaam, kuidas sa tegelikult toimid.  Seda, kuidas sa toimid, ei leia sa kusagilt väljast, see tasakaal tuleb sul enda sees saavutada. Jälgi enda teed, kohti kus viibid, kas oled tihti inimeste seltskonnas, kes ei näe ega tunne sinu kasvu ja arengu soovi, ega jaga sama potentsiaali? See on sinu väärtuslik energia, sinu pagas, millelt saab jõu sinu tunnetus ja kasv. Tuleta endale meelde, kumb eesmärk on tähtsam, kas lühiajaline edu või pikaajaline areng. Sageli mõeldakse, et ma olen väärt inimene, kui teen seda ja teist, suhtlen selle või tollega. See on tinglik enesehinnang, mis tähendab et inimene identifitseerib end läbi oma tegude. Siiras enesehinnag ütleb, et olen väärt inimene, olenemata sellest, kas ma suudan seda ja teist. Selle “mitte midagi tegemise” tunde kohta kuulen ma aegajalt vastkaid arvamusi. Neist levinum on, kas ma pean siis käed süles istuma ja ootama et midagi sülle kukuks. Ning, edukas inimene peabki palju tööd tegema, jne. Olen oma töös piisavalt kokku puutunud inimestega, kelle suur edu tuleb just madalast enesehinnangust, mille tõttu suhtutakse enda tegemistesse ja saavutustesse karmilt. Ehk et, olen väärt inimene, kui olen oma elus sealmaal, mul on omandatud see ja teine. Kuid oluline pole niivõrd see, mida sa teed, vaid sinu olek selles, kuidas sa seda teed! End oma nahas hästi tundva inimese enesehinnang ei sõltu enam millestki ja see on vabadus, mil tunned, et saad end kui “lahti ühendada” sellest emotsioonide virvarrist, mis tingliku eluviisiga paratamatult kaasas käib. Tõsi on see, et sa tead alati mida sa tahad, vaja on need tingimused maha raputada ja tunda enda ehedat mina. Nii õpid elama julgelt ja ausalt, ning tugevneb ka sinu minatunnetus. Ei jää tulemata ka saavutused, vastupidi, see looming tuleb siis läbi sisemise rahulolu ja rõõmu. Ma sugugi ei taha siin öelda, et teekond enda sisemusse on alati nii helge. Vastupidi, see vajab julgust. Ent julge ja helge inimene võib alati luua selle seisundi, et enda sisemusest uut jõudu ammutada. Tihti me läheneme enda sisemusse suurema ringiga kui vaja, me nagu kardaksime oma suursugusust. Oleme harjunud selle keskpärasusega. “Mis nüüd mina, mulle on nii ka hea.. “

Elu kardetakse seni, kuni meenub, mis elu on.  Ja kui see ühel hetkel meenub, on sinu suursugusus ainus valik, ainus reaalsus üldse.

 Tõde on see, et Elu kutsub sind alati voos olema ja me tunnneme selle voo tunde ära, kui me tunneme endas avardumist ja valgust. Kui astume nende tinglike varjude tagant välja, näeme enda suurust ja oma osa selles voos!